Vilditud ehtekarbikesed

Esimesed sellelaadsed katsetööd.
Nagu esimeste tööde puhul ikka, siis ka need pole kohe mitte üldse täiuslikud.
Põhilisem viga on see, et villaloori sai mõnda kohta rohkem ja mõnda kohta vähem.
Ise mulle need karbikesed meeldivad väga ja nad on juba endale uue omaniku ka välja valinud. Nüüd on veel karbikese sisse midagi meisterdada ja siis nad üle anda.

Kaunistasin karbid väikeste plastpärlitega. Ääristamisel kasutasin hõbedahallikirjut lõnga.

Hetkel on kaunistamisel üks neljakandiline roosa ehtekarbike.

Lapitekid

Näitan siin juba varem valminud lapitekke.
Annale õmblesin roosatoonilise lapiteki. See oli minu esimene suurem lapitöö üldse, võib öelda, et ka õmblustöö...

Ja Augustile, kes veel minu kõhus teki valmimise ajal trummeldas, õmblesin rohelistes lõbusates toonides ja üliarmsate piltidega mängutekikese. See oli siis minu teine ja siiani viimane suurem lapitöö. Aga usun, et need ei ole kindlasti ainsad tööd selles vallas...

Huvitav on see, et eelmisel aastal sügisepoole tekkis suur himu hakata heegeldama beebitekki. Ja varsti sain teada, et ootan teist beebit. Kas tõesti tekkis taas pesapunumisinstinkt? Nagu esimese lapsegi puhul ei tahtnud ma sugu teada. Tookord kudusin tekikese, kus kasutasin palju erinevaid mustreid, et tital oleks huvitav näiteks nupukestega teki sees mängida, näpukesi õhksilmaaugukestest läbi pista... Valisin siis valge, helesinise ja helerohelise tooni. 

Seekord kasutasin ära esimesest tekist üle jäänud lõngad ning juurde lisasin roosa ja valge beebilõnga. Tulemus sai selline: 

Järgmine kord juba midagi praegusest ajast...

Roosikee

Võtsin kätte ja proovisin teha traadikeerutamist. Koguaeg tõstsin helmekarpides edasi-tagasi 2 suurt FIMOst tehtud roosiõit, mis olid vahepeal ka Anna Taisi mänguasjadeks. Siiani olid nad ilusti vigastusteta vastu pidanud - ju siis ise tehtud ongi hästi tehtud :)
Kees kasutasin 0,6 mm hõbetatud Griffini traati ning igasugu helmeid. Tegin seda ikka päris mitu tundi, pea pool päeva kui puhkepausid (loe lapsega tegelemise pausid) välja arvestada ja lõpuks olid sõrmeotsad nii tundlikud ja valusad nagu oleks kõvasti kitarri mänginud üle pika aja.
Aga olen ise tulemusega esimese töö kohta rahul. Mõni professionaalsem silm märkab siin kindlasti palju vigu ja tahaks kohe need ära märkida. Kindlasti olen selle kõik nõus ära kuulama ja võtan need ka arvesse, sest vigadest ju õpitaksegi!
Tulemus siis selline: