Käsitööpisikuga nakatusin igaveseks juba varajases lapsepõlves.
Mõlemad vanaemad, vanatädi Salme ja ema olid mulle eeskujuks.
Oma esimest kinnast hakkasin kuduma siis, kui käisin lasteaias. Kahjuks see kunagi valmis ei saanudki, sest üks poiss meie rühmast tõmbas tööst kõik vardad välja. Aga ega ma siis jonni jätnud - alustasin uuesti ja veel uhkemana.
Nüüdseks ma ei tea, kui palju kindaid, sokke või mütse olen ära kudunud või heegeldanud, või mitme neiu või daami kaela, kätt või kõrvu mõni mu käte vahel valminud ehetest kaunistab... Statistikat ma pole pidanud ja see polegi kõige tähtsam! Kõige tähtsam on, et kandjale see ese valmistab rõõmu.
Ma pole käsitööd üheski ülikoolis ekstra õppimas käinud. Oskused olen omandanud koolist tööõpetuse tundidest, kunagi Karksi-Nuias käsitööringi pidanud tädi Maimu ja Tiina käest ning eelkõige oma esivanemate ja naissugulastelt. See on nagu suur pärandus minule, mida annan kindlasti edasi oma lastele ja kunagi ka lastelastele.
